21. märtsil avastasime, et üks väike pisimelon on oma nina lõpuks välja pistnud. Olime kõik nii rõõmsad. Korra oli mõttes munatops, kus seemned olid, juba ära visatagi, kuid õnneks seda ei teinud. Lapsed ütlesid, et me tänagi hommikul kastsime ja lootsime, et ehk ikka hakkab kasvama. Nii läkski! Saime jälle kinnitust, et peame olema kannatlikud.
Õpetaja tegi rõõmsast hetkest üsna mitu pilti, kuid....Kahjuks ei olnud mälukaarti fotokas. Selline asi juhtus tal sügisel korra ka. Ju on sellised ilusad hetked määratud lihtsalt mällu jääma.
ÕPPISIME: PISIMELON PEAB SOOJA SAAMA. OODATA TULEB RAHULIKULT. KASTA TULEB IKKA, EI TOHI UPUTADA. VÕIB OLLA ME KASTSIME TEDA LIIGA PALJU HOOPIS VÕI OLI LIIGA KUIV.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar