Elas kord üks tomat, kelle nimi oli Kaspar. Ta sündis Räpinas. Nii nagu ka kõik tema teised sõbrad. Tal oli parim sõber Suusi. Suusi ise arvas sellest nii, et nad olid sõbrad selleks, et ta kasvas Kaspari kõrval. Veel oli seal Martii ja Maris. Nad olid väga head kaaslased ja mängisid päris tihti koos. Näiteks tegid kogu aeg vaikusemängu, keerukuju, sõnamängu. Martiile see keerukuju mäng ei meeldinud, soovitas aina mängida vaikusemängu.
Ükskord vaikusemängu mängides piiksatas keegi vahele: “Kas keegi võib ka mind mängu võtta?” Tomatid ehmatasid kivikujuks ja lendasid korra justkui põõsasse. Nad ütlesid kooris: “Kus sina siia said?” See tegelene viiksus edasi: “Ma kasvasin kogu aeg Kaspari kõrval, aga teie ei märganud. Olin kaval ja peitsin ennast Kaspari potti, sest mul oli unistus Hageri kooli minna”. Teised tomatid vupsasid tagasi aknalauale ning mängisid edasi seda vaikusemängu. Kaspar siis lõpuks ütles, et nüüd ta saab aru küll, miks tal oli justkui jõudu vähe ja tahtis aina juua ja süüa ning kitsas oli ka. Teised mängisid vaikusemängu edasi. Korraga tulid ühed käed ja siis teised ja veel kolmandad ja… Keegi ütles: “Oi, siin on veel keegi! Leidlaps! Peame ta kiiresti oma koju istutama”. Nii läkski.
Sellest ajast peale seisab Hageris aknalaual nelja tomati asemel viis. Nad mängivad tavaliselt vaikuse- ja kasvamismängu.
2.h klassi ühistööna valminud jutt. Tahvlitekst. Õpetaja trükkis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar