Esmaspäeva hommikul tulid ehmunud tüdrukud õpetajat kiiresti otsima, sest nad avastasid, et meie üllataja, mehhiko pisikurk, oli täiesti kadunud. Kirjeldasid nad olukorda nii: "Üks pisimelon on olemas, teist kõrval enam ei ole. Selles munatopsi augukeses, kus ta kasvas on mulda täitsa vähe ja see on ka ühte nurka lükatud."
Klassis olid kõik tüdrukud nõutult laua ümber. Palusin neil veidike tähelepanelikumalt vaadata. Laste murelik meel asendus rõõmuga, kui said teada, et poisid istutasid meie vaieldamatu lemmiku uude suuremasse potti. Nad olid siiralt üllatunud, et paari päevaga oli taimeke muutunud. Näpuga mulda katsudes arvasid nad, et munatopsis pisimelon (üllataja nr 2) vajab kastmist. Koos otsustasime, et laseme tal veel veidi seal tugevamaks saada.
ÕPPISIME: ÕPETAJA PEAB ALATI PLAANIDEST RÄÄKIMA, TULEB OLLA TÄHELEPANELIK, RÕÕMUKS PIISAB VÄHESEST.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar